Ja Beebi Tantsis

Ta leidis mu jaama juurest. See oli läupaeva öösel.

Olin sõpradega joonud, kuni kõrtse sulgema hakati, ja kavatsesime edasi minna ööklubisse. Aga mina olin imelikus tujus, rahutu ning ebakindel, seda isegi inimeste suhtes, keda ma tundsin juba aastaid. Ma ei tahtnud, et õhtu lõpeb kaklusega, aga asjad selles suunas kulgesid, ma teadsin seda, ja kui see juhtuks, oleks nii puhtalt tänu minule. Kui ma laseks sellel juhtuda. Seepärast lahkusin teistest kiirustades ja olakehitusega, viipasin neile ning jätsin nad imestades seisma. Ma ei teadnud ise ka, mis mulle tol õhtul sisse kargas, aga järgmisel päeval parandaks ma asja. Moned telefonikõned, vabandus, ja nad oleks vaid naljatanud. Nad olid mu sõbrad ja ma ei muretsenud.

Sel herkel polnud mul peale kodu siiski kuhugi minna. Olin tänu kiirele lahkumisele ikka veel maksevõimeline, olin jäänud maha viimasest bussist, mu korterini oli kahe miili piikkune jalutuskäik ja ma polnud nii purjus, et sellest mitte aru saada. Niisiis, kurat võtku, Mick, võta end kokku! Kõndisin jaama taksopeatusse.

Öösel on sel ajal alati järjekord ja veel halvem on lugu laupäeviti. Heitsin pilgu jaamaesisele ning peaaegu mõtlesin ümber. Aga järjekord liikus kiiresti, kui taksode pidev vool ootajaid peale võttis. Niisiis haakusin sabasse, tammudes paigal, et sooja saada, keerasin muusika oma peas valjuks ning meeldivaks ja mõtlesin, et kas peaks ehk siiski kuhugi pidutsema minema. Tantsimisel on mulle alati raviv toime. Oli raviv toime.

Kuid võisin poolel teel jälle kõhklema hakata, ja mu taga järjekorras oli juba pool tosinat inimest, ja sa tunned end alati lollina, loobudes kohast järjekorras ilma nähtava põhjuseta. Nii ma siis jäin ja tammusin ja vaatasin ringi ja nägin teda.

Teda olnuks raske mitte märgata, ausõna. Pikk kõhn naine kandis meeste vihmamantlit pika khakivärvi seeliku peal, mis pidi kindlasti olema ise õmmeldud, meie riigis pole kauplust, kust sellist asja osta saaks. Ja ta juukseid hoidis kinni samasuguses surnud toonis lehv, ta pöimis ja väänas ja raputas oma käsi, ja üldse nägi ta välja kui hullumeelne. Oletan, et ta võis omaette pomiseda kummalisi räigeid needusi. Nii kaugelt - ta seisis kakskümmend või rohkem jardi eemal - ei saanud küll täpselt öelda, aga niisugune ta tundus.

Ent asi on selles, et sealjuures oli ta väga kaunis. Üldse mitte seksikas, selleks oli ta liiga veider, aga tema näojoontes peegeldus see ideaalne täiuslikkus, mis sind raskelt rabab, see on nii haruldane. Otsekui üks neist viktoriaanlikest portselannukkudest - jube, aga veatu. Ma ei osanud arvata kui vana ta võis olla. Kusagil kahekümne viie ja neljakümne vahel, minust raudselt vanem, aga kindlasti liiga noor, et käituda selliselt, väänata käsi ja kõneleda iseendaga kõigi inimeste nähes, kellest enamik püüdis vaadata mujale.

Mina ei vaadanud mujale. Mitte mina, terava pilguga Mick Hunter. Olin liiga uudishimulik, liiga asjast huvitatud, peas keerlemas vastuseta küsimused. See oli nii üliõpilastele kui närukaeltele omane professionaalne huvi, ja ma olin nii seda kui teist.

Nii ma siis vahtisin seal, suu ammuli, ja ta nägi, et ma vahin, ega pööranud isegi pilku kõrvale, ja ta arvas, et see on kutse. Ning kes teab, võib olla oli tal õigus. Võib olla. Astu aga ligi, võinuks ma öelda, anna sündmustele elustav tõuge, või tule haava mind väheke. Ma kannatan ära. Või hoopis - ma väärin seda.

Mida iganes. Just see oli see, mida ta tegi, just see oli see, mis juhtus. Just see oli see, mida ta minuga tegi.

Ta lähenes oma veidral kartlikul kõnnakul, kummaliste sammudega, ent üldse mitte sirgjoones. Ta ei teinud kunagi midagi sirgjooneliselt. Ta lähenes mulle poolküljetsi ja ta pilk käis ringi, libises üle mu näo mulle otsa vaatamata, ja ta ütles sellised sõnad, või midagi niisugust.

Ta ütles: "Vabandage mind, ma tean, et ma ei peaks paluma, ei peaks siin palumas olema, ainult et olen meeleheitel, mõistate, ja mu laps vajab mind."

Mitte mingit otsekohesust, ta ei asunud iialgi millegi juurde otsekoheselt. Mina lihtsalt vaatasin teda, otse silma sisse, oodates tasu.

"Kas te lähete," jätkas ta, "te võite ju minna ükskõik kuhu ega tunne mind, aga kas te üleüldse lähete Läänemagistraali pidi? Taksoga? Kas te ootate taksot?"

"Jah," vastasin mina, jommis ning avameelne, tegemata välja ängistusest, "Ootan taksot. Ja ma lähen lääne suunas."

Teadsin, mis ta tahab, ja teadsin, kuidas vastan. Tubli keskklassi poiss, mina, endine skaut, kõik õiged instinktid sisse harjutatud. Aga sel hetkel ma peatusin, ma ei esitanud pakkumist. Kavatsesin lasta temal paluda. Seda vähemalt.

"Jah, kas ma võiksin, mis te arvate, kas ma võiksin ehk, kas te oleks selle vastu, kui ma tuleksin sama taksoga? Kui ma tuleksin koos teiega? Mul pole üldse raha, selles suhtes ei saa ma üldse abiks olla, unustasin rumalusest rahakoti maha. Ja ma pean tagasi saama, sest mu laps..."

Ta rääkis rabedalt, kõrgel ja kähiseval häälel, umbes nii nagu tema välimuse järgi oodata võiski. Ja ta käed liikus samas taktis tema jutuga, kergelt jõnksatades, sõrmedega mängides, küünitades mu käsivart puudutama, et kohe jälle tagasi tõmbuda. Ja ma oletasin, et ta on seda küllalt tihti varemgi teinud, tal näis olevat selleks eriline võime, kuid mitte kõik pole nii pehmed kui mina. Õigemini - olin pehme. Tookord.

Sest ma jäin nõusse, loomulikult jäin. Arvasin, et ta on klaasist, arvasin, et näen temast täielikult labi. Ma ei uskunud hetkekski seda ahastuses neitsi kometimängu, aga ma ütlesin ikkagi jah. Ta võinuks istuda mu taksosse, siis viis või kümme minutit ja - astu välja. Miks mitte? Minuga oleks tal vähemalt turvaline, mõne teise mehega ei pruugiks see nii olla. Ja see oleks lugu, mida sõpradele rääkida, lugu sellest, kuidas rändrüütel tegi teene hullule daamile.

Ja see olekski nii läinud, olnuks ma valvas, poleks ma olnud nii joomauimane. See oli kõik, mis pidi juhtuma: koht mu taksos, head aega, ei mingeid kohustusi.

Aga tema kodu asus ainult tänavavahe kaugusel minu omast, surnuaia teisel küljel. Ja taksojuht sõitis piki jõekallast, nii et jõudsime naise juurde enne. Ja ilma mõtlemata astusin koos temaga välja ning maksin sõidu eest, säästes niimoodi paarkümmend penni.

Maksma läks see mulle palju rohkem, võib olla maksan selle eest elu lõpuni. Kui mul äkki ei vea. Kas amneesia või seniilsus - just neid ma nüüd ootan, see on mu lootusesäde. Ma lihtsalt tahan saada lahti oma peast, mulle ei meeldi see, mis ta sees on, ma ei saa sellega elada.

---